Hingele

Meie isiksused sarnanevad mitmeski mõttes terasmõõkadega. Meid on sepistatud lapsepõlve
põletavas sepikojas, meie varaste kogemuste kujundava surve all. Just varane eluperiood sulatab kokku meie psüühika elemendid. Ja nii nagu valmistati terast, kujundati meidki tohutu kuumuse ja surve tingimustes.

Mõnda meist ahistasid kas ülihoolitsevad või vaenulikud või lausa destruktiivsed vanemad. Mõned meist jäeti omapäi, ilma igasuguse toe ja juhtimiseta. Kõik vanema / lapse suhted mahuvad kusagile nende kahe äärmuse vahele. 

Võimalikke lapsepõlve pingeid on tõepoolest lõputult, nagu on ka psühholoogilisi sulameid, mis sedalaadi kogemuste tulemusena tekivad. Paljudes isiksuse kasvu ja vaimse arengu gruppides räägitakse sageli sisemisest lapsest. Ja ehkki kontaktil oma noorema minaga on kahtlemata teatud väärtus, pole see iga kord sugugi
tore kogemus. 

Meie kultuurilise müüdi järgi on lapsepõlv süütuse aeg, kui maailmas on kõik
korras. Mõne lapse puhul on see tõsi, enamiku jaoks aga kindlasti mitte.

“Meenub mõne aasta tagune pidu ühe kolleegi juures kodus. Valdav osa täiskasvanuid olidterapeudid, psühholoogid, psühhiaatrid, mõned ka haiglate sotsiaaltöötajad. Olin end just hiigelsuurele sohvale mõnusasti sisse seadnud ja nautisin jääteed, kui märkasin midagi huvitavat, üks terapeut oli võtnud peole kaasa oma poja ja selle parima sõbra. Oli ilmselge, et poisid on omavahel head sõbrad. Nad mängisid mingit kaardimängu ja kõik näis nende vahel korras olevat. Kumbki ei teinud katset teist petta ning tundus, nagu viibiksid nad seltsimehelikkuse kaitsvas mullis. Siis tuli tuppa poisi isa ja küsis, kas poisid tahavad midagi. Mõlemad vaatasid üles ja naeratasid ingellikult. Ei, ütlesid nad kõige armsamate väikeste poiste häältega. Isa patsutas poega seljale ja seejärel välja kõndides otsekui muuseas ka poja sõpra. Hetke jooksul vaatas poeg toimuvat abitu õudusega. Oli selge, et ta ei uskunud oma silmi. Ja siis, kui isa teise tuppa kadus, võttis ta hoogu ning lõi oma parimat sõpra näkku!”

See ei olnud enam lapsepõlve süütus. See oli lapsepõlve raev. Poiss ei tahtnud jagada oma isa poolehoidu isegi mitte parima sõbraga. Sedalaadi armukadedus on kõrgemate imetajate juures tüüpiline, ja meie, vaatamata kogu sellele ennastõigustavale ja ennastülendavale enesepettusele, oleme samuti imetajad. Ükskõik kui kõrgele me oma vaimses arengus jõuame, jagame elu lõpuni oma imetajatest vendade ja õdede loomujooni.

Lapse siseelu on tihti hoopis erinev sellest, millisena tema ümber olevad inimesed seda ette kujutavad. Ümbritsetuna nii ohtudest kui võimalustest, kujuneb lapse psühholoogiline loomus vastavalt sellele, kuidas ta otsustab nendega hakkama saada. 

Kas on tegu millegi tõeliselt ohtlikuga nagu käitumishäiretega lapsevanem või lapseahistaja, või millegi näiliselt kahjutuga, nagu näiteks küsimus, kellega minna koolilõpuballile, pole tegelikult isegi niivõrd oluline. Kuigi oma elu eest võitlemine võib jätta lapse käitumisse jälje, mis ulatub ka täiskasvanuikka, on ka väikestel otsustel, nagu kellega lävida ja kellega mitte, oma mõju. 

Kõik need olukorrad, kus on vaja teha kas suuremaid või väiksemaid otsuseid, tekitavad psühholoogilise pingega kaasneva sisemise kuumuse. Isiksuse komponendid sulatatakse kokku või põletatakse välja. Kui saame täiskasvanuks, on mõõk valmis taotud ja meie isiksuste sulam kindlalt välja kujunenud. Mõned meist väljuvad oma lapsepõlve sepikojast teravate mõõkadega, teiste mõõgad on nürid. Osa hoiab oma mõõku hõlma all, teised ei suuda end üldse ohjeldada.

Terasega on nii, et pärast sepikojast lahkumist jääb ta püsima talle algselt antud kujul, üks väheseid võimalusi, millega sulamile üldse on võimalik uut kuju anda, on terase kuumutamine esmavaluga võrdsel temperatuuril. Kuumus, mis tekib kahe inimese vahel, kelle neuroosid teineteise vastu hõõrduvad, võib olla väga intensiivne. Kui mõlemad leiavad endas julgust olla nii enda kui teise vastu ka neil põletavatel hetkedel lõpuni ausad, siis on võimalik neid psühholoogilisi sulameid muuta. Ja sel juhul lisandub ka suhtesse uus tasand, mis on rajatud tõe energiale.

Asi on selles, et enamik meist teeb ükskõik mida, et ainult seda psühholoogilist kuumust vältida. Kui olukord läheb ebamugavaks, annavad paljud jalgadele valu ja põgenevad. Mõne jaoks tähendab see sõna-sõnalt koti kokku pakkimist ja linnast või vähemalt silma alt lahkumist. 

Teiste jaoks tähendab see, et ollakse küll füüsiliselt kohal, aga emotsionaalselt enam mitte. Inimene muutub tuimaks ja temast saab automaat. Ta liigub ja räägib peaaegu normaalselt, aga on sügavale iseendasse peitu pugenud. On ka neid, kes tuimestavad end alkoholi või narkootikumidega. Ja mõned teevad seda televisiooni abil. Lõppude lõpuks oleme ju meie, inimesed, küllalt arukad ja leidlikud. Oskame välja mõelda igasuguseid võimalusi, et vaid iseendaga silmitsi seismist vältida. Ja selliseid võimalusi on nii palju, et ma ei jõuaks neid siinkohal üles lugeda. 

Arvan, et olete juba mõistnud, et põhiküsimus seisneb hoopis selles: mida teete teie, kui asjad psühholoogiliselt liiga kuumaks lähevad? Mida ette võtate, kui tunnete, et kohe-kohe juhtub midagi sellist, mida te sugugi ei soovi kogeda?

Nüüd on aeg olla lõpuni aus. See on ka aeg, mil mõlemal partneril tuleb väljendada oma tõelisi tundeid, ükskõik kui piinlikud või hirmutavad need ka ei oleks. Teineteisele oma tõde paljastades siseneb suhte dünaamikasse uus, ergastav element. Aususe tulemuseks on mõistmisvõime avardumine. Ja seal, kus on mõistmine, eksisteerib ka lootus teadlikkuse tekkimisele, mis omakorda võibki muutuse esile kutsuda.

Kui suhte sepikojas nii kuumaks läheb, et tunnete end psühholoogilises mõttes
koost lagunemas. Nõuab tõelist vaprust ja meelekindlust, et sepikojast mitte lahkuda, kui kuumus teie stabiilset minapilti nõrgestama hakkab. Vähesed on valmis paistma lolli, ara, tühise või armukadedana. Sageli kasutame kõikvõimalikke keerukaid võtteid, et neid tundeid nii iseenda kui teiste eest varjata.

Vältimatu tõuseb pinnale nagu sodi, mis on tünni põhjast üles
keerutatud. On tähtis aru saada, et kui see juhtub, ei tee te midagi valesti;
üsna tõenäoliselt olete tegutsenud täiesti õigesti. 

 Kui meie tegude tulemusel sünnib terviklikkus (antud juhul psühholoogiline terviklikkus), siis ongi see, millega me tegeleme, püha.

Vastastikuse kindlustunde, aususe ja tunnustamise sulatusnõus on võimalik luua uutlaadi mina. See uus mina on psühholoogiliselt ausam, teadlikum ja vabam, kui oli tema esialgne väljendus enne suhte sepikotta sisenemist. Ja nagu fööniksil, kes tõuseb iseenese tuhast, on ka sellel uuel minal tiivad. Ta suudab lennata kohtadesse, millest võis varem ainult unistada.

Neid, kel jätkub julgust sukelduda iseenda ja oma partneri olemuse sügavikesse, ootavad ees paljud aarded ja saladused. Nagu öeldud, see tee ei sobi kõigile. Küllap teate sisimas, kas olete võimalik kandidaat või mitte, sest tajute seda oma hinges, oma südames.

Kui astute sellele rajale, siis teadke, et mingeid käsiraamatuid ei ole olemas. Juhtnööre on üldse väga vähe. Vaimne tee on enamasti üsna üksildane. Kaks inimest on kokku leppinud, et liiguvad jumalikkuseni viival teel edasi üheskoos, külg külje kõrval, läbi paradiisi ja põrgu, üle säravate kõrguste, kus kõik on ootamatult kristallselge, ja läbi psühholoogilise surma pimedate orgude, kus näeb vaevu jalga jala ette seada. Ometi hakkab läbi teadmatuse pimeduse ärkama sügav igipõline vägi. 

Sel teekonnal läheb teil vaja üht ebatavalist püha kolmainsust:

– kolme väärtust, et täita see pühamaist püham ülesanne,

– turvatunde tagamist teineteisele, täielikku ausust,

– ja armastatu tunnustamist.


Hommikuks enne kui silmad jõuate lahti teha-

“Meie isa palve”

Meie isa, kes sa oled taevas!

Pühitsetud olgu sinu nimi!

Sinu riik tulgu,

Sinu tahtmine sündigu

nagu taevas nõnda ka maapeal!

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!

Ja anna meile andeks meie võlad,

nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!

Ja ära saada meid kiusatusse,

vaid päästa meid ära kurjast!

Sest Sinu päralt on riik, vägi ja au, igavesti.

Aamen.